Külalisteraamat

Emajõe Suursoos kellal numbreid ei ole. Kellagi pole. Seal on kuldne tund, mis ravib kõike. Vaikne, värviline ja grandioosne oma mitte millegis. Isegi õhul on maitse.

Valgete ööde kanuumatk on soovituslik retk kõigile meile, kelle jaoks taimede, loomade ja lindude liiginimed, välimus ja hääled on asendumas ühtlase liftimuusikaga.

Helen Vaher

assistent, TALLINN

Kuigi olen palju matkanud ning isegi matku organiseerinud, polnud ma Emajõe-Suursoo vetele eriti sattunud, ammugi veel varahommikul.  Aga just see aeg on see õige, kui loodushääled on kõige valjemad. Tetrede kudrutamine, sookurgede huiked…

Jüripäeva paiku käisin Nature Tours Estonia „Päikesetõusu kanuumatkal“. Kohvipausi ajal ühel soosaarel saime väga lähedalt näha julget tedrekana, tagasisõidul aga lendamas suurt merikotkast.

Paistab, et matkajuht Kristinal on siinkandis teada kõik puud, kus karu on selga süganud või põder puukoort kraapinud. Ise ei oleks neid asju ehk osanud tähele panna. Kes tahab tõelist looduselamust ja uusi teadmisi, soovitan ka tulla!

Kalle Kiiranen

spordi- ja matkamees, TARTUMAA

Isegi toimetades hõreasustusega Eesti väikelinna kõrval asuvas külas, napib tänapäevases elukeskkonnas ehedust. Võib-olla tasuks just sellepärast minna maailma otsa, kus mitte midagi ei ole. Või kui midagi on, siis on see loomulik, looduslik, päris, aus, tingimusteta, ambitsioonideta. Selliseid kohti polegi enam nii palju, kuid Emajõe-Suursoo inimtühi, tehisliku sekkumiseta loodus seda on.

Meie pere mullusuvine tähtsündmus oligi säärane kohtumine päris maailmaga ehk rabaöö Emajõe-Suursoos. Kohtumine eheda ja rikkumatuga mäkrade, huntide ja karude radadel. Hiiglasliku merikotka hääletu lennu vaatlemine. Värviks õhtugurmeeks korjatud mustikad, muusikataustaks üksiku rabasaare öösorri soristamine. Rabahorisondile kerkiva punase hiigelkuu jälgimine, puhkus puude vahele riputatud nahkhiirtena rippuvate hammockite unises üsas ja noorte merikotkaste äratushüüded päikesetõusu ajal. Ja muidugi suplus karastavas Peipsis pärast suurte seljakottidega higist matkamist metsikus rabas.

Ega võõra juurde ei saa oskamatult ja uisapäisa sisse sõita. Hää, kui Sul on sõpruse sobitamiseks kaasas ühine tuttav, kes teid tutvustab. Matkajuht Kristina, kes samuti peadpööritava manöövrina kunagi tähtsast linnaelust päris maailma elama pöördus, on ühiseks sõbraks parim. Ta tunneb mõlemat osapoolt: nii linnavurlet oma veidruste ja ebakindlustega, kui pelglikku ja umbusklikku emakest loodust. Kerge ja ladusa toimekusega sõlmib ta uute sõprade käed, nii, et keegi ei saa kannatada ega pea segaduses vaevlema.

Aitäh Kristina, aitäh Nature Tours Estonia!

Silva Soobik

Tiibeti meditsiini terapeut, PÄRNUMAA

Kas teadsite, et Tartust vaid 45 min autosõidu kaugusel saab nautida metsikumast metsikumat loodust Emajõe-Suursoos? Meie käisime koolivaheaja kanuumatkal Kalli jõel, korraldajaks Nature Tours Estonia.

Kanuuga sõitmine on tõesti selline asi, mis sobib kogu perele, nii sportlikele pereisadele, argimuredest vaevatud pereemadele kui ka nutikatele teismelistele. Kalli jõel on eriti muretu sõita, sest vool sisuliselt puudub ja jõgi on lai nagu Tallinn-Tartu maantee.

Aitäh, Kristina Traks ja Nature Tours Estonia!

Minge sohu!

Helen Külvik

Setomaa giid, SETOMAA

Veebruarikuine hingematk Emajõe-Suursoos kulges läbi metsade ja üle rabade, ühelt rabasaarelt teisele. Tundsin juba peale natukest aega matkamist, et minu hing ja süda on rahu ja rõõmu nii täis, et ei tea, kas veel juurde mahub. Aga mahtus ja see vägevus kandis mind veel mitmeid päevi peale matka.

Matkajuht Kristinast otse kiirgab välja ürgset armastust looduse vastu. Ta jagas palju teadmisi loodusest ja põtradega kohtudes oli näha, et need on ta vanad sõbrad. Kristina ongi kodus Emajõe-Suursoo rabades ja metsades ning ta oskab vahendada loodust kui midagi nii loomulikku ja iseenesestmõistetavat.

See oli üks minu lemmikmatkasid seni. Emajõe-Suursoo ürgne loodus ja vaikus on midagi äärmiselt erilist. Lisaks nägin ma esimest korda põtra (õigupoolest lausa nelja!) päris lähedalt!

Merle Antson

personaaltreener, TALLINN

Päikeseloojangu kanuumatk. Selle imelise õhtuni olin vaid kuulnud, et on olemas kanuud ja matkad. Enne veele asumist tegi matkajuht kõigepealt hästi selgeks paadis käitumise reeglid. Põhiline, püsi kindlalt paigal! Muidugi õpetas ta ka, kuidas sõuda, sest meie hulgas oli neid, kes proovisid sellist veesõitu esmakordselt.

Järgnevat on raske sõnadesse panna, kõik oli lummav. Peegelsile jõgi, kallastel ja kaugemal kevadine lopsakas rohelus. Veepinnal vaid üksikud vesikupulehed nagu suured liuglevad liuad. Vaikus ja rahu. Kalli järvele jõudes kogesime pisikest lainetust. Randusime ajaloolise Kalli kõrtsi kaldale , et üles otsida see imede-ime – keset raba õitsev siberi võhumõõkade lagendik. Lühikese jalgsimatka järel nägimegi muinasjutulist vaatepilti –valgete õitsvate putkede keskel imeilusad sinakas-lillad õiepuhmad. Järgnes väike piknik ja et meie hulgas oli ka Eesti tuntuim jutuvestja Piret Päär, siis muidugi kuulsime ka tema juttusid.

Tagasiteel nautisime suvist päikeseloojangut. Kitsas pilvetriip ja päike moodustasid omapäraseid mustreid ja värve. Kogesime sel õhtul loodusesse sulandumist, vaikust ja meelerahu. Et ise ei leia kirjeldamiseks sõnu, siis võtan abiks Ernst Enno luuleread:

Soode taga – sammal pehme,
sõnajalad, kitsas tee –
sine tegi hinge silla,
muinasjutt jõi ära vee…

Suur, suur aitäh, Kristina, sulle ja perele!

Ene Runtel

raamatukoguhoidja, TARTUMAA